Pakri saared on sobilikud aktiivse puhkuse veetmiseks. Need militaarse taustaga saared pakuvad tegevust päevadeks nii tavalistele puhkajatele ja rannamõnude nautijatele kui ka kogenud matkajale ja elamuste jahtijale.
Väike- ja Suur-Pakri saar on pindalalt Eesti saarte hulgas 8. ja 9. kohal. Huvitaval kombel on saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² Suur-Pakri oma aga vaid 11,6 km² (Pakri... 2009).
Teadaolevalt esimest korda asustati saared 1345. aastal kui viis Rootsi perekonda ostsid Suur-Pakri Padise kloostrilt. Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest, kellest valav enamus olid rootsalsed ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud (Saarte... 2009). 1940. aastal sunniti kõik elanikud saarelt lakuma ning sinna ehitati Nõukogude Liidu sõjaväebaasid. Tänapäeval elab saartel vaid üks inimene. Varade tagastamise käigus maid tagasi saanud rootsalsed on Väike-Pakri läänerannikule püstitanud ka suvamajakesi, et seal puhkust veeta (Kaldur 2008: 10).
Väike- ja Suur-Pakrit ühendavd pikk kivimuul ja Nõukogude Sõjaväe ehitatud tankisild, mis praeguseks on osaliselt lagunenud ja maha põletatud. Kui Väike-Pakri on rohkem algupärasena säilinud, siis Suur-Pakril võib igal sammul kohata Nõukogude vägede laastamistööd. Kõikjal saarel leidub militaarkola. Eesti taasiseseisvumise algul saari puhastanud demineerijad on kogunud saare põhjatipu lähedale suisa vanametallilao mürskudest, rakettidest ja märklaudadeks olnud sõjamasinatest (Kaldur 2008: 17). Lisaks Nõukogude perioodil rajatud ehitistele võib saarel kohata ka tsaariaegseid kaitserajatisi, mis pärinevad Esimes maailmasõja eelsest perioodist, mis küll pommitamiste käigus üsna kannatada on saanud.
Saarte põhjaküljel asuvad järsud paekivipangad (kohati kuni 25 meetrit kõrge), rannaheinamaad, endised külaasemed ja kabelivaremed. Samuti on sealne taimestik väga rikkalik ja omapärane. Selle kõige säilitamiseks on moodustati 1998. aastal Pakri maastikukaitseala. Pakri poolsaare paekaldal ja Pakri saartel on ka rahvusvaheline kaitseväärtus kuna pank on oma vara-paleosoiliste kihtide paljandumise tõttu ainulaadne Euroopas (Pakri... 2009).
Väike- ja Suur-Pakri saar on pindalalt Eesti saarte hulgas 8. ja 9. kohal. Huvitaval kombel on saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² Suur-Pakri oma aga vaid 11,6 km² (Pakri... 2009).
Teadaolevalt esimest korda asustati saared 1345. aastal kui viis Rootsi perekonda ostsid Suur-Pakri Padise kloostrilt. Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest, kellest valav enamus olid rootsalsed ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud (Saarte... 2009). 1940. aastal sunniti kõik elanikud saarelt lakuma ning sinna ehitati Nõukogude Liidu sõjaväebaasid. Tänapäeval elab saartel vaid üks inimene. Varade tagastamise käigus maid tagasi saanud rootsalsed on Väike-Pakri läänerannikule püstitanud ka suvamajakesi, et seal puhkust veeta (Kaldur 2008: 10).
Väike- ja Suur-Pakrit ühendavd pikk kivimuul ja Nõukogude Sõjaväe ehitatud tankisild, mis praeguseks on osaliselt lagunenud ja maha põletatud. Kui Väike-Pakri on rohkem algupärasena säilinud, siis Suur-Pakril võib igal sammul kohata Nõukogude vägede laastamistööd. Kõikjal saarel leidub militaarkola. Eesti taasiseseisvumise algul saari puhastanud demineerijad on kogunud saare põhjatipu lähedale suisa vanametallilao mürskudest, rakettidest ja märklaudadeks olnud sõjamasinatest (Kaldur 2008: 17). Lisaks Nõukogude perioodil rajatud ehitistele võib saarel kohata ka tsaariaegseid kaitserajatisi, mis pärinevad Esimes maailmasõja eelsest perioodist, mis küll pommitamiste käigus üsna kannatada on saanud.
Saarte põhjaküljel asuvad järsud paekivipangad (kohati kuni 25 meetrit kõrge), rannaheinamaad, endised külaasemed ja kabelivaremed. Samuti on sealne taimestik väga rikkalik ja omapärane. Selle kõige säilitamiseks on moodustati 1998. aastal Pakri maastikukaitseala. Pakri poolsaare paekaldal ja Pakri saartel on ka rahvusvaheline kaitseväärtus kuna pank on oma vara-paleosoiliste kihtide paljandumise tõttu ainulaadne Euroopas (Pakri... 2009).
No comments:
Post a Comment