Padise klooster ja mõis

Padise on Harjumaa läänepoolseim vald. Pakri poolsaare ja Nõva vahel paikneva valla pindala on 366,6 ruutkilomeetrit, mis moodustab 8,5% Harjumaast. Padise valda kuulub 24 küla, kus elab püsivalt vaid 2050 inimest (Masing 2004:50). Valla süboliks on Padise klooster, mis on üks silmapaistvamaid Põhja-Eesti ehitusmälestisi, seal hugas ka esimenene arhitektuurimälestis Harjumaal, mis taasiseseisvunud Eestis vastava tähise sai. . Iseseisva kloostri ehitamist alustati 1317. aastal, kui Taani kuningalt saadi luba Padisele kivist hoonete rajamiseks. Ehitatava hoone müürid pidid olema küllalt paksud ja kõrged, et seda saaks kasutada ka sõjalistel eesmärkidel maakaitse süsteemis (Ridbeck 2005: 16). 1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest, kui algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka, ilmikvenda ja ka saksa soost vasalli tapeti. Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid (Padise... 2009). Klooster pühitseti 1448. aastal. Ilmselt olid selleks ajaks valmis ka peaväravat kaitsev tornelamuga ja välisväravaga eeshoov. 1559. aastal Liivimaa Ordu võõrandas kloostri ja muutis selle kindluseks. Liivi sõjas klooster vallutati mitu korda ja purustati; terveks jäid kirik ja osa keldreid (EE 194: 136). 1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf kloostri Riia toomhärrale Thomas von Rammile, kes taastas ja kohandas selle mõisahooneks (Masing 2004: 51). Alates 1936-st aastast on hoonet konserveeritud ja ka osaliselt taastatud. Tänapäeval on Padise klooster külastamiseks avatud ka kõigile huvilistele.
1766. aastal toimus kloostris tulekahju ning see jäeti varemetesse ja ehitati selle kõrvale tiigi kaldale uus mõisahoone. 1860. aastal ehitati hoonele teinegi korrus ning muudeti ka selle fassaadi. Esikülje eeskoja kohale müüriti varem linnusevärava kohal asunud tahvel von Rammide vappide ja Gustav Adolfi kingitust meenutava tekstiga. Alumisel korrusel asus neobarokne sammastegapeosaal ja söögisaal, tiigi pool raamatukogu. Ülakorrusel asusidelutoad. Kõrvalhooned on enamasti ühekorruselisd, millel leidub oma ajastu kohta varaseid viiteid neogootikale: teravkaari, raiddetaile (Sakk 2002: 40). Tänapäeval kuulub vahepeal võõrandatud mõisakompleks taas von Rammide sugusvõsale ning seda on hakatud ka taastama. Teatud perioodidel tegutseb hoones käsitöö pood.

Tallinna Toomkirik

Vanalinnas on tänaseks kümme erinevat kirikut. Enamus neist pärineb keskajast, mil liasaks kloostrikirikutele oli igal linnaosal ka oma pühakoda. Üks vanimaid on 1240. aastal pühitsetud Toomkirik (Porgasaar 2004: 20). Samal aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ning Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik - matrix eccelesiae, mis ülesannet on Toomkirik täitnud juba aastasadu (Koguduse... 2009).
Järgneva nelja sajandi jooskul tegeleti kiriku suurendamisega, kuid 1684 aastal hävines suur osa kiriku sisemusest tulekahjus, mis laastas tervet Vanalinna (Taylor 2003: 33). Hävines kogu puitsisustus varises kokku osa võlve ning kannatada said paljud raiddetailid. Kiriku taastamiseks seadis Rootsi kuningas Charles XI sisse spetsiaalse maksu ning kahe aasta jooksul suudeti kirik suuresti taastada. 17. sajandi lõpust ning 18. sajandist pärineb ka suur osa kiriku sisustusest. 1778-79 ehitati kiriku kesklöövi lääneossa barokne läänetorn koos kiivriga. Praktiliselt sellisena on kirik säilinud tänini (Toomkiriku...2009). Isegi asudes keset Vanalinna, kus asub mitmeid võimsaid ja kauneid ehitisi jätab Toomkirik endast väga aukartust äratava mulje.
Tallinna Toomkirik teenis pikka aega baltisaksa aadlike kogudust ning seal säilitatakse rohkesti hinnalisi vappepitaafe. Paljud neist on tuntud puunikerdaja Christian Ackermanni töö (Loko 2005: 60). Kiriku 1866. aastal maalitud altar on Eduard von Gebhardti töö. Ka asub kirikus üks Eesti võimsamaid oreleid, mis tehti Saksamaal 1913. aastal.
Tallinna Toomkirikusse on maetud ka mitmeid suursuguseid ja tuntud inimesi. Seal puhkavad Rootsi väejuhid Pontus de la Gardie, Karl Horn ja Otto Uexküll, Vene-Türgi sõja merelahingute kangelane admiral Samuel Greigh ning esimese Vene ümbermaailmareisi juht, baltisakslasest admiral Adam Johann von Krusenstern (Loko 2005: 60).

Pakri saared

Pakri saared on sobilikud aktiivse puhkuse veetmiseks. Need militaarse taustaga saared pakuvad tegevust päevadeks nii tavalistele puhkajatele ja rannamõnude nautijatele kui ka kogenud matkajale ja elamuste jahtijale.
Väike- ja Suur-Pakri saar on pindalalt Eesti saarte hulgas 8. ja 9. kohal. Huvitaval kombel on saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² Suur-Pakri oma aga vaid 11,6 km² (Pakri... 2009).
Teadaolevalt esimest korda asustati saared 1345. aastal kui viis Rootsi perekonda ostsid Suur-Pakri Padise kloostrilt. Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest, kellest valav enamus olid rootsalsed ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud (Saarte... 2009). 1940. aastal sunniti kõik elanikud saarelt lakuma ning sinna ehitati Nõukogude Liidu sõjaväebaasid. Tänapäeval elab saartel vaid üks inimene. Varade tagastamise käigus maid tagasi saanud rootsalsed on Väike-Pakri läänerannikule püstitanud ka suvamajakesi, et seal puhkust veeta (Kaldur 2008: 10).
Väike- ja Suur-Pakrit ühendavd pikk kivimuul ja Nõukogude Sõjaväe ehitatud tankisild, mis praeguseks on osaliselt lagunenud ja maha põletatud. Kui Väike-Pakri on rohkem algupärasena säilinud, siis Suur-Pakril võib igal sammul kohata Nõukogude vägede laastamistööd. Kõikjal saarel leidub militaarkola. Eesti taasiseseisvumise algul saari puhastanud demineerijad on kogunud saare põhjatipu lähedale suisa vanametallilao mürskudest, rakettidest ja märklaudadeks olnud sõjamasinatest (Kaldur 2008: 17). Lisaks Nõukogude perioodil rajatud ehitistele võib saarel kohata ka tsaariaegseid kaitserajatisi, mis pärinevad Esimes maailmasõja eelsest perioodist, mis küll pommitamiste käigus üsna kannatada on saanud.
Saarte põhjaküljel asuvad järsud paekivipangad (kohati kuni 25 meetrit kõrge), rannaheinamaad, endised külaasemed ja kabelivaremed. Samuti on sealne taimestik väga rikkalik ja omapärane. Selle kõige säilitamiseks on moodustati 1998. aastal Pakri maastikukaitseala. Pakri poolsaare paekaldal ja Pakri saartel on ka rahvusvaheline kaitseväärtus kuna pank on oma vara-paleosoiliste kihtide paljandumise tõttu ainulaadne Euroopas (Pakri... 2009).

Mohni saar

Mohni on tilluke saar Soome lahes, ta paikneb Viinistu rannikust umbes 4,5 kilomeetri kaugusel. Arvatakse, et saare nimi pärineb kesaegsetelt Ojamaa munkadelt, kes hiljem olevat mereröövliteks hakanud. Eesti vabariigi ajal oli saar väidedavalt oluline salapiirituse vedajate peatuspaik (Mohni 2009). Tänapäeval pole saarel enam ühtegi elanikku, majaka automaatselt töötavaks muutmisega kadus vajadus ka majakavhi järele, kes siiski nüüdki aeg-ajalt saarel puhkamas käib (Kaldur 2004: 32).

Vaevalt 2,5 km pikkune ja kitsaimast kohast umbes 300 meetri laiune saareke on põnev oma ajaloolt ning kaunis looduselt, saarele pääsemine on võimalik vaid paadiga. Loodus on Mohnil mitmekesine – kuiv ja liivane maapind vaheldub ootamatult soisega, kõrgemaid puid on saarel vähe. Rannaala on kivinine ning leidub mitmeid suuri rahne. Saare rannik on meelispaigaks sukeldujatele, kaartide järgi peaks sealsetes vetesügavustes leiduma mitmeid laevavrakke.
Mohni on koht, millele on omased rahu ja vaikus. Tundide kaupa võib istuda saare rannal, kõlgutada kivili jalgu ja jälgida lainete mängu kuni päikseloojangu ja pimeduseni. (Kaldur 2004: 32)

Harju maakond on suurima elanike arvuga maakond Eestis, pindalat jääb ta teisele kohale. Harju maakonna maismaaosa piirneb Lääne-, Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaaga. Harjumaal on 97 siseveekogu ja 74 saart.
Ajalooline Harjumaa hõlmas XIII sajandi I poolel suurema osa nüüdse Rapla maakonna alast ja nüüdse Harjumaa kaguosa (Kose, Kõue vald). Hiljemalt XIII sajandi keskpaiku ühendati Harjumaaga Revala, mis hõlmas valdava osa nüüdse Harju maakonna alast. Käesoleval ajal on Harju maakonnas 24 omavalitsusüksust, nendest 6 linna: Tallinn, Maardu, Keila, Saue, Paldiski ja Loksa. Maakonnas on 1 vallasisene linn - Kehra, 1 alev - Aegviidu, 30 alevikku ning 393 küla (Harju... 2009). Harju maakonnas asub 16 valda: Anija, Harku, Jõelähtme, Keila, Kernu, Kiili, Kose, Kuusalu, Kõue, Nissi, Padise, Raasiku, Rae, Saku, Vasalemma, Viimsi. Harjumaal leidub rohkelt vaatamisväärsusi – palju arhitektuurimälestisi ning ka looduskauneid kohti puhkuse veetmiseks.